Valm

Kord märkas Pärdik, käes tal vanadusepäevad,
et tema silmad nõrgalt seletavad.
Kui eks ka selles hädas abi leida või,
ta oli kuulnud; ja kes teab kust saab
peotäie Prille. Keerutab neid nii ja naa,
küll klaase koputab ja aistest kakub,
kord jälle nuusutab, siis puudutab,
pealaele upitab, seab käpalabale –
kuid abi neist ei saa.
"Ptüi, räps!" ta kirub: "Loll vaid olin ma,
et jäingi inimeste loba uskuma;
ei nende narrimistel ole mingit äärt,
ja kasu Prillidest ei midagi!"
Ning Pärdik nüüd kui kättemaksu ihas
ja pühas mošees
kõik Prillid vastu kivi puruks pillub,
et ümberringi lendavad vaid linnud.

*
Ei nõnda talita vaid ahvisugu,
ka inimestega on tihti sama jama,
et totter võhiklus kõik heagi halvaks teeb.
Ja hullem veel, kui võhikul ka võimust:
siis, teadagi, ei aita ainult julgus,
vaid vaata aga,
kuis püha lihtsameelsus vihast keeb
ja kallist asjast – sodi taga.