Valm Karu

Kord jalutas karu, kõht tühi tal.
Istus metsas vaikselt, kuid kõik kuulsid korinat.
Linnud lendasid, hiired jooksid, karu kuulis sabinat,
Kõht tal korises, pea ka valutas.
Kõht tal juba valutas.

Varsti märkas, mesilane!
OH õnne, lusti ja õnnistust,
karu kargas kui pöörane,
teadis ta ju et, mesilane võrdub mesi!
Jõudis ta siis pesani, nägi neid ta ootamas,
oh valu ja häda nüüd, nad olid kuulnud ta korinat.
Ajasid nad teda taga, kui äkki karu otsustas:
Kõht tal tühi on, ja peab vastu astuma.
jäigi karu seisma seal, vaatas hirmsa pilguga,
mesilased kohkusid ja pagesid metsa nad.
Ohl usti ilu ja pillerkaart, karu oli peasa juures,
käpp oli uksest seeski juba, kui äkki tulid mesilased.
Oh kiunumist ja karjumist, karu põgenes kui jänes.

Loo moraal: Palju tahad, vähe saad.